Mõned pildid...

Seekord ei teinud mina isegi pilti mitte. Olin vaid idee autor ja väga väike abitööline. Isuäratav sellegi poolest!

Vastlad...

Täna on küll vastlad, kuid liug jäi mul täna laskmata! Oli vaja magada ja süüa teha selle asemel!

Alustuseks aga ei tahaks ma rääkida tänastest toidudest, vaid hoopis eilsedest toitudest! Eile sai siis mitmekesi otsustatud teha guljašši. Lisaks retseptis nimetatule lisasime me veel paar sada milliliitrit tomatipastat. Ülinämm tuli. Lisaks kuna tegime kolmekesi süüa siis oli see üsna lihtne. Igaühele mingi väike tegevus ja oligi valmis. Tea, peaks tudengisöökla tegema? Kõik ümbruskonna tudengid toovad koostisosi ja meie vaaritame valmis ning kõik saaks söönuks!

Siin siis väike pildike eilse õhtusöögi taldriku pealisest:

Nüüd võiks aga sujuvalt liikuda edasi tänasesse (nüüdseks juba eilsesse) päeva. Nimelt olin ma endale lubanud vastlapäeval ise vastlakukleid teha. Ausalt öeldes tulid vastlad mulle üsnagi üllatuslikult. Olin veel paar päeva tagasi kindel, et need on järgmine nädal vms. Hommikul suhtlusvõrgustikes ringi vaadades märkasin, et soovitakse head vastlapäeva. Okei, kerge läbikukkumine või mis tuli siis mõttese. Kuid olnud hullu, pärast väikest kaalutlemist jõudsin järeldusele, et mul olid koostisosadest puudu vaid presspärm, või ja vahukoor. Pärast väikest jalutuskäiku ja kohaliku kaubandusvõrgustiku külastamist selle käigus oligi kõik vajalik olemas. Vaaritamine algas visalt, kuid õnneks hoolitses täna soolase eest saja protsendiliselt korterikaaslane.

Lõpuks sain aga ka mina ennast käima ning tainas valmis usinalt. Ausalt öeldes taina "mängides" tuli lapsepõlv meelde, kui sai vanaemal abiks küpsetamisel olla. Iga väike tegevus võib midagi head meenutada möödunust. Igatahes, lõpuks said kuklid siiski ka ahju pandud. Mingil imelikul kombel suutsin ma küpsetamisega veidi pang panna, ehk pealt ja alt sai veidi palju ja seest jäi veidi väheks, kuid järgmisel korral loodan end parandada. Siin siis ka retsept ja pildike lõpptulemusest:

Moosipurk on kõrval demostreerimiseks, et kasutasin maitse lisamiseks ka sutsukene korterikaaslase maasikamoosi! Igatahes täielik nämm ja gastrogasm! Viimasel paaril õhtul on elukene küll päris ilus olnud! Õhtul saab lausa heast kõhutäiest kasvõi lõhki minna! Seda viimast pole küll õnneks veel juhtunud, kuid siiski jääb mulje, et tudengid elavad vist ülejäänud päeva üle vaid selleks, et õhtust süüa. Igatahes, palju tänu kõigile, kes on olnud toidutegemisel vaimselt füüsiliselt abiks! Tänud ka neile kes on austanud toite nende söömisega! Tänaseks aga kõik, päikest teile ja peatsete uute vaaritamisteni!

Pärast nälga...

Teeme ahjukana riisiga! Meenus gümnaasiumi ajast üks hõrk õhtusöök. See on küll üsna rasvane ja pärast tuleks päris mitu km ära kõmpida, et need rasvad kõhuvoltidesse ei ladestuks, kuid see eest ülimaitsev, nii et viib keele lausa alla!

Igatahes siin siis koostisained:

~1 kg kanakintse, koibi või ~500 kg kanafileed

2 kana puljongikuubikut

1 küün küüslauku

meelepäraseid maitseaineid

õli

vett

4 dl riisi

Pane kanad ahjuvormi. Tee tassis valmis puljong. Lisa puljongisse ka hakitud küüslauk. Vala saegu ühtlaselt vormis olevale kanalihale, nii et kõik kohad saaksid kastme/puljongiga niisutatud. Raputa veel peale endale meelepäraseid maitseaineid. Pane kana 175 kraadi juures ahju ja küpseta 45 minutit. Umbes kümme minutit enne kana valmimist keeda vähese veega riis. (Mina astusin just riisi keetmisel vee rohkuse ohvriks!)

Siin siis tulemus:

Näha on, et riis ei ole eriti kuiv, seega kaste ei imendu riisi, kuid maitsev oli see sellegi poolest. Tänan tänan jällegi oma peakokast abilist, kes selle maitsva roa valmistas!

Keda peaks aga huvitama, miks ma pikalt uusi postitusi pole teinud ning kas ma tõesti kogu selle aja näljas istusin, siis neile saan ma vastata, et ma istu kunagi näljas! :) Kes oskab, sellel on alati süüa. Tegelikult oli põhjus palju proosalisem. Nimelt olen ma teinu toite, mis on siin juba kajastust leidnud, näiteks hakkliha suppi ja tatraputru. Kordamine on küll tarkuse ema, kuid liigne leierdamine ka tulu ei too. Tänaseks aga rõõmsa jällenägemise ja peatsete uute vaaritamisteni!

Kanadega köögis!

Viimaks jõuan siis jälle köögiblogisse!

Üleile naasesin siis maakodust puhkuselt. Maal oleku perioodil olid toidu märksõnadeks: makaronid hakklihaga (megaleim, sellel päeval polnud isegi juustu neile peale panna!), pelmeenisupp, hakklihasupp, ahjukartulid lihaga ja pannkoogid! Ei midagi märkimisväärset või keerulist. Ausalt öeldes tundub, et jaks hakkab otsa saama, aga tagasi makaronide juurde ka pöörduda ei taha!

Sellel samal naasmise õhtul võtsin väikese kokandustunni sõber Kadri-Liisilt. Sellel toidul mingit erilist nime vist ei olnud, seega ristisin selle oma suva järgi: "Nou-nouks!" Koostis oli minu jaoks üsna ekstravagantne. Siin siis koostis:

~500 g kanafileed

~300 g šampinjone

purk Uncle Ben's-i kastet

paar pakki rõõska koort

sutsuke veini

maitseaineid omal valikul

Prae pannil kanafilee tükid. Lisa tükkidele koor. Hauta veidi ning lisa hakidud seened. Hauta veel ja lisa Uncle Ben's kaste. Enne lõpetamist maitsesta veini ja maitseainetega. Lase veidi haududa, et alkohol välja keeks. Kahjuks ma täpsemat retsepti öelda ei oska. Kirjas seda kuskil polnud ja minu hajameelne pea ei pea kõiki tarkusi kinni.

Kastet sõime pastaga. Söök oli hea, aga minule siiski natuke harjumatu ja uudne. Ju ma olen veel liigselt konservatiivne ja vähe kogenud.

Mis eilsesse päeva puutub, siis päeval sai vaaritatud šampinjoni-viineri omletti, õhtul aga jälle hakkliha suppi! Korterikaaslane arvas, et sellise külma ilmaga on soe supp parajalt paslik! Täna vist jälle supp mõttes mõlkumas. Näiteks viinerisupp, ülejääke selle tegemiseks ju on.

Olgu, lõpetan selleks korraks jälle. Millal kirjutama satun, ei oska öelda. Ilmselgelt korralikult see jälle välja ei tule. Liialt plaju interneeduse kultuuri ja keelt teeb ennast ka juba nüriks. Igatahes, veidi soojemat temperaaturi ja peatsete uute vaaritamisteni!

Sinepi-Mee Börno, ehk kõik külmkapist pannile!

Algselt oli küll plaanis teha "Tudengitoidud" kokaraamatus kirjas olev Sinepine vorstisalat, aga ilmselgelt tundus see olevat meie jaoks liiga lahja.

Igatahes, siis on siis Sinepi-Mee Börno.

500 g grillvorsti

2 punast sibulat

õli

2-3 tomatit

4-5 keedetud kartulit

5 muna

2 tl sinepit

2 tl mett

Maitsestamiseks soola, pipart või muid endale meeldivaid maitseained. Serveerimisel võib mahedama maitse saamiseks lisada ka hapukoort.

Lõika sibulad ja prae õlis 3-5 minutit. Tükelda kartulid ja grillvorstid, lisa sibulatele. Prae kogu kupatust umbes 10 minutit, löö viis muna pannil oleva hulka ja sega segamini. Lisa tomatid ja kuumuta umbes minut. Lõpuks lisa eelnevalt kokku segatud mesi ja sinep. Kuumuta veel umbes minut ja ongi valmis!

Siin siis tulemus, ei näe just Picasso välja, aga korralikku kõhutäit ihkavale tudengile ideaalne!

PS: Tundlikuma maitsemeelege kokkajad võivad mee ja sinepi ära jätta, sest esialgu võib maitse tunduda harjumatu!

Mis siin veel pikka juttu enam teha! Tänaseks kõik, head vitsutamist! Päikest teile ja ja peatsete uute vaaritamisteni!

Supipäevad.

Alustuseks mainiks ära, et täna enam ei teinud suppi. Täna tegime jälle pasta Bologneset või õigemini nagu eelmine kordki makaroni Bologneset. Seekord proovisime tükeldatud tomati konserviga (tegelikuses olid need tomatid seal sees küll rohkem purustatud või püreestatud, aga see selleks). Lisaks panime umbes 100 g jagu ananasi tükke. Juhuslikult oli ananassi konserv ka soodus!:D Korterikaaslane ütles küll, et Bolognese hakkas maitsema rohkem kui Hiina kaste, aga väga söödavoli sellegi poolest, ning toit läks lennult.

Kui nüüd tulla aga suppide juurde. Üleeile sai tehtud hakkliha suppi. Retseptsai võetud tudengi kokaraamatust. Koosnes see umbes järgnevast: 400 g hakkliha, kolmandik lillkapsa pead, paar porgandidt, 4 kartulit, paar puljongikuubikut, vett, paar sibulat, paar küüslauku. Vist sai kõik! Nagu tudengitel ikka läks seegi supp hinge alla nagu nibin!

Eile sai siis panustatud eilse supi valmistamise ülejääkidele. Ülepoole lillkapsa peast, jälle paar porgandit, 4 kartulit, paar puljongikuubikut, vett ja 200 g sulatatud juustu. Algselt oli retseptis oli see mõeldud püreesupina ja kaalujälgijatele, aga retsepti kommentaarides oli asjalikke soovitusi, nii et sai neid kuulda võtta. Tulemus on siis siin:

Ausalt öeldes osalt nägi see välja nagu härja ila ning lõhngi polnud just parim. Maitse oli aga mõnus ja juustune, seega läks kaubaks küll! Mis ei tapa, see teeb tugevaks! Tudengitele läks küll söögiks. Eks ma arvatavasti pole sellise toodanguga harjunud, sest pole kunagi sellist suppi pakutud ja ise pole ka teinud. Nüüd siis tehtud, järgi proovitud ja ka kere täis pargitud selles! Väga vohh tegelikult, lihtsalt vajab harjumist! Mõnikord kohe satun selliste huvitavate asjade peale! Igatahes aitab täna söögijutust küll! Päikest teile ja peatsete uute vaaritamisteni!

Täna lihtsalt, homme raskelt, ülehomme jälle lihtsalt!

Üleeile sai tehtud kartuliputru viineritega ja täna sai tehtud pannkooke. Neil kahel söögil ei jääks ma pikalt peatuma, sest eeldan, et kõik blogi lugejad on kursis, kuidas neid teha. Minu arust on need üldse ühed lollikindlamad söögid mida teha. Liiguks aga edasi sellele, mis eile sai tehtud.

Eile sai ette võetud pitsa tegu! Umbes midagi taolist, ainult et hakkliha pitsa asemel oli tegu viineri pitsaga. Katte kogused nii pool kogemata olid ka põhimõtteliselt topelt. Seekordsel vaaritamisel aitasid mind välja korterikaaslane ja tema tüdruksõber. Kõige raskem oli vast põhja tegu, sest ammu polnud mingi muu taignaga tegelenud peale pannkoogi taigna. Kunagi algklasside paiku sai vanaema aidatud saiade ja koogikeste küpsetamisel, kuid see oli siiski kohutavalt ammu. Koostööna valimis pitsa siiski kiirelt ja tulemus oli päris maitsev. Üks apsakas, oli see kui ma ühe kahe ahju panekul kahe silma vahele jätsin. Nimelt ütlesin, et tuleb küpsetada 120 kraadi juures. Teised hakkasid juurdlema, et kas saab see ikka õige olla, aga lõpuks põhjalikumaljuurdlemisel tuli välje mu viga! Ups:D Vähemalt lõppes see hästi ja probleeme sellest ei tekkinud!

Siin on siis lõpptulemus:

Üsna suur, paks ja "mehine" tuli too. Kahjuks mul korraliku kaamerat polnud seekord käepärast! Kogu selle kupatuse hind tuli umbes 8 eurot! Ma olen kindel et üheski söögikohas sellist paksu ja suur pitsat selle raha eest ei saa! Ega ma muud vist väga ei oska öeldagi, et ootan teie poolseid katsetuste pakkumisi, päikest teile ja peatsete kokkamisteni!